Inimeste värbamine ja hoidmine nõuab tugevat närvi ja usaldust – Eksimuste õhtu vol 3

Igas ettevõtmises on õnnestumisi ja võite, kuid nendega käivad kaasas ka eksimused ja „läbi kolistatud ämbrid“ – just viimaste arutamiseks kogunesid Innovatsiooniliidrite klubi liikmed järjekordseks Eksimuste õhtuks, kus külalised jagasid julgelt ja avameelselt oma teekonnal tehtud vigu, et kogukonnaliikmetel oleks võimalus nende kogemusest õppida ja endalegi kasulikku teadmist kaasa võtta.

Ürituse raames koguneti sel korral Jõhvis, kus liikmed said muuhulgas sissevaate innovaatilise kood/Jõhvi õppeasutuse toimimismudelisse. Külastati ka Viru vanglat, mis jagas oma visiooni tööandja brändingu, töötajate leidmise ja värbamisega seotud teemadel.

Üritusel jagasid oma lugusid kood/Jõhvi poolt kogukonnajuht Kadi Lääts, lisaks Hansavest omanik Janek Sirg ja TalentHub kaasasutaja Reet Kaurit. Viimases vestlusringis arutlesid Forus Grupp juhatuse esimees Kalev Reiljan, NPM Silmet peadirektor Raivo Vasnu ja Arro & Agasild Inseneribüroo kaasasutaja Alari Arro. Üritusi ja vestlust juhtis ka seekord klubilistele juba tuttav ja armastatud Urmas Vaino.

Viru vangla külastus ja ülevaade väljakutsetest personalivallas

Päev algas unikaalse külaskäiguga Viru vanglasse, kus tutvustati asutuse erinevaid üksuseid ja nende juhtimise printsiipe. Vaba vestluse formaadis andis vangla tegemistest ülevaate Viru vangla juht Ain Anslan, kes on asutuses erinevatel ametikohtadel töötanud juba üle 16 aasta.

Anslan kirjeldas, et vanglakuvandi tõttu on kindlasti keskmisest keerulisem värvata uusi töötajaid, kuid selle jaoks tehakse erakordseid pingutusi, et laiem üldsus saaks rohkem aimu vanglaseinte vahel päriselt toimuvast. Pakutavate hüvedena tõi ta näite, et  vangla töötajatel on võimalus saada regiooni keskmisest kõrgemat palka, lisaks on kõigile töötajatele ette nähtud ulatuslik motivatsioonipakett, milles sisalduvad näiteks Stebby keskkonna kasutamise võimalus, lisapuhkepäevad koos tervisepäevadega, ühised kvartaalsed meeskonnaüritused, tööandja panus pensioni kogumisse ja palju muud. Pingutused on toonud tulemusi – töötajate keskmine tööstaaž on 5-7 aastat, sealjuures töötajatele vanusepiiri ei kehtestata, kuniks füüsilised eeldused on nende poolt täidetud.

Juht lisas, et vangla on samuti innovaatilise meelestatusega ja just praegu tehakse suuri samme näiteks tehnoloogia vallas. Alates eelmisest aastast on kinnipeetavatele võimaldatud tahvelarvutite kasutamist koos piiratud internetiga, mis aitab neil püsida tempos kiires tehnoloogiaarengus ning samas võimaldab neile vajalike teenuste ja asjaajamistega iseseisvalt hakkama saada. Käesoleval aastal on loodud ning arendamisel vanglate ettevõtluskeskus, mille eesmärk on parandada kinnipeetavate töö- ning rehabiliteerimis-võimalusi.

Suures pildis on vanglal strateegilised tegevused vanglakuvandi parandamiseks, et hõlbustada uute töötajate värbamist. Selle jaoks kasutatakse kaasaegseid lahendusi, muuhulgas näiteks uuendatud brändingu elemente ja erinevaid sotsiaalmeedia kanaleid.

Innovaatiliste algatuste puhul tuleb inimestega koos rada sisse käia

Ürituse pealelõunase osa kood/Jõhvi koolis juhatas oma looga sisse kogukonnajuht Kadi Lääts, kelle igapäevase töö peamine taotlus on kood/Jõhvi kogukonna heaolu tagamine. Ta tutvustas lähemalt selle innovaatilise programmeerimiskooli põhimõtteid, mis on teinud kood/Jõhvist ühe unikaalsema õppeprogrammi meie regioonis. Õpet iseloomustab suur paindlikkus, kus iga õpilane saab programmi läbida oma soovile vastavalt kas Jõhvis kohapeal, distantsilt või hübriidvormis. Sealjuures puudub õppel akadeemiline fookus, vaid programm on väga praktiline ja õpilased saavad uusi oskusi päris ettevõtluses rakendada niipea kui oskused lubavad. Programm ei sea õpilastele eeldusi karjääri jätkamise suunaks, vaid nad saavad suunduda sellele spetsialiseerumisele, mida ise soovivad ning seda toetab esimesest päevast alates praktiliste töödega alustamine. Intrigeeriv asjaolu on ka see, et koolis puuduvad õpetajad ning kogu õppetöö käib iseseisvalt ning gruppides ilma juhendajata.

Innovatsiooniga käivad kahtlemata kaasas õppevalud ning seda ka Läätse jaoks. Ta selgitas, et programmi alguses oli peamiseks väljakutseks leida tasakaal ametliku ja mitteametliku ning sõbra ja juhendaja rollide vahel. „Ühest küljest oled õpilastele teenusepakkuja, kuid koos ühes hoones elades tekib paratamatult teatud familiaarsus,“ tõi Lääts välja. Ta kirjeldas näitena ühte valusat olukorda, kus peale ühe partneri teenustingimuste muutust leidis kooli meeskond end ootamatult õpilaste pahameele alt ning verbaalsed hoobid mõjusid talle päris isiklikult. Õppetunni järel leidis Lääts, et oluline on tajuda oma tegelikku rolli tööprotsessis ning osata – vajadusel karmilt –seada piire kõigi heaolu hüvanguks.

Sisetunnet usaldades jõuab eduni ka läbi komistuste

Oma kogemuse jagamisega jätkas Reet Kaurit, kes on värbajana tegutsenud üle 20 aasta. Teda sütitas oma agentuuri loomiseks tugev tunnetus värbamisprotsesside puudulikkusest start-up maastikul. Olnuna ise start-upis värbaja, teadis ta väga hästi, mis eripärad värbaja töös tol hetkel protsessist puudusid ning tundis, et olukord vajab parandamist. Oma sisetundest lähtudes alustas ta innovaatilise ettevõtte loomist, kuid üsna peagi tundis komistuskivina ümbritsevate inimeste kriitika liigset vastuvõtmist. Ta kirjeldas, kuidas hakkas teiste inimeste sõnade mõjul endas ning oma visioonis kahtlema, jõudes peaaegu allaandmise punktini. Päästenöör tuli aga lõpuks visiooni jagava kolleegi näol, kellega räägiti ühte keelt ning järgmisena loodigi koos TalentHub.

Kaurit jagas tausta oma töötajate värbamise kogemusest, kus kõik sobilikud värbajad olid juba töömaastikul võetud ning alustavasse ettevõttesse oli neid õigeid raske meelitada. „Start-upis ei värvata ainult oskust, vaid inimest tiimi,“ rõhutas Kaurit, pidades silmas, et inimene peab igast tahust klappima start-upi visiooni ja töökultuuriga. Seejärel jõudis ta punkti, kus värvatud olid küll head inimesed, kuid need ei olnud vajalikul määral Kauriti ja tema visiooni nägu. Ta nimetaski peamiseks õppetunniks asjaolu, et väärtused on ajas väga aeglaselt muutuvad ning lootus kuidagi töötajat ümber õpetada „oma nägu“ olema on väga valusate õppetundidega teekond.

Liikmetel oli võimalik kuulda ka Hansavesti omanik Janek Sirgi eksimuste lugu. Sirg on pikaaegse kogemusega ettevõtte omanik ja juht ning sellest tulenevalt on olnud pikal teekonnal ka eksimused paratamatud nähtused. Ta jagas lugusid erinevate ettevõtete pankrotti minemisest, kuidas see teda muutis mõneks ajaks väga ärevaks ja raskesti usaldavaks, tundudes lausa raisakotkana potentsiaalsete partneritega suheldes. Ta lisas, et ennast on siiski võimalik uuesti leida, kui teha selle nimel teadlik otsus.

Ka Sirgi kogemuslugu puudutab enda sisetunde usaldamist – selle vastu minnes võib leida ennast loodetust vastupidiselt rajalt. Ta tõi näite ühest oma ettevõttest, milles andis juhtohjad üle andekale juhile, et ise tegeleda veelgi suuremate, oluliste ülesannetega ja leidis end ühel hetkel ettevõtte pankrotti vormistamas. „Kõige stabiilsem asi maailmas on see, et kõik on pidevas muutuses,“ kirjeldas Sirg enda arenguteekonda kokkuvõtlikult ja lisas, et on ülioluline pidevalt muutustega kohaneda, samaaegselt oma sisetunnet usaldades ja sihti hoides.

Vigu tehes tuleb endaga aus olla ja õppetunnid ära tunda

Päev jätkus vestlusringis Kalev Reiljani, Raivo Vasnu ja Alari Arroga. Vestluses jagati oma pikaaegset töökogemust ja vaadati tagasi oma karjääri peamistele prohmakatele. Reiljan tõi ilmeka näite juhtumist, kus lahendus otsis probleemi nutikodulahenduse turule toomise näol. Ta kirjeldas kogemust toote loomise protsessist, millesse ise inseneritaustast lähtuvalt uskus suure kirega, kuid mis lõppes siiski tõdemusega, et turul nõudlust ei olnud. „Üks isiklik õppetund oli kindlasti see, et kui oled mingisse teemasse investeerinud kõiksugu energiat ja ressursse, ei tähenda see, et pead hambad ristis üritama seda maratoni lõpuni joosta,“ jagas Reiljan elutarka lähenemist.

Vasnu võttis sõnajärje üle ning jagas oma lugu ajast, kui ta tegeles tootega, keraamilise aknaplekiga, millel polnud eesti keeles sobivat vastetki – niiöelda „aknaasjadega“ – kuna eestlastele oli tuttav ainult väljaspool akent asetsev aknaplekk. Vasnu jagas eneseirooniliselt, et toode võib olla nii hea ja ilus kui tahes, kuid kui üritada müüa toodet, millel pole isegi õiget nime, peab paratamatult vitsad vastu võtma.

Tal oli võimalik jagada ka kibedaid kogemusi oma ettevõtte töökeskkonnast seoses sõltuvushäiretega. Ühel juhul oli tegemist mängusõltlasest kolleegiga, kelle lugu lõppes väga kurval viisil suitsiidiga. Omades ligipääsu ka ettevõtte finantsidele, läks olukord kiirelt käest ning tagantjärele tarkust jagades toonitas Vasnu, et on oluline tähele panna ohumärke juba nii varakult kui võimalik. Tal oli jagada ka teine kogemus alkoholisõltlasega, kelle puhul olid tunnusmärgid juba selgemad. Selle kolleegi kohta tõi Vasnu kentsaka näite, kus klient talle öösel helistas ja firma krediitkaardi PIN-koodi küsis, kuna kolleeg oli lubanud kõigile välja teha, kuid ise kõige esimesena ära kukkunud. „Ega infot selliste asjade kohta ei saa ju ka eelmiselt tööandjalt, tuleb üle-eelmise käest küsida – sest eelmine tööandja tahab temast ju lahti saada,“ sõnas Vasnu läbi huumoriprisma.

Arro jagas oma kogemuslugu eneseusu vaatest, meenutades, kuidas kahemehefirmat alustades ning sinna inimesi otsides painas pidevalt küsimus “Miks peaks keegi tahtma meiega liituda?”. Värbamise trikiks osutus aga perspektiivi ümber pööramine, kus Arro leidis, et tuleb mõelda, mida ise ühest tööandjast ootaksid. Ta rõhutas enesepeegelduse olulisust, tuues välja omaenda tunnete teadvustamise tähtsuse ja nende eraldamise ümbritsevast kontekstist. Siinjuures peab Arro väärtuslikuks coachiks õppimise kogemust ja sealt saadud teadmisi.

Päeva lõpetavana esitas moderaator vestlusringile intrigeeriva küsimuse, kuidas juhid tunnetavad ja mõõdavad töökeskkonna  kvaliteeti ja „õiget“ meeleolu. Reiljan vastas, et tema suhtleb inimestega ja suudab kogemusele tuginedes tajuda peegelduvaid emotsioone. „Olen töötanud ka Soomes ja seal oli selge märk probleemist siis, kui töötajal kõrvad punaseks läksid – siis sain aru, et miskit on käsil,“ tõi ta humoorika näite. Reiljan ühtlasi rõhutas, et oluline komponent on ise pead selgena hoida ja töökeskkonnas mitte  ära kaduda negatiivsuse lõksu. Arro ja Vasnu nõustusid, et inimeste meeleolusid tuleb osata “lugeda” ja väärtustest kõrvale kaldumine nõuab kohest tähelepanu. Vasnu tõi näite, et nende ettevõttes on kasutatud ka coach’i abi, et lahendada osakonnasiseseid käärimisi.

Reiljan lisas vestlusringi kokkuvõtteks kaks peamist tegevust, mida on oluline töökeskkonna hoidmisel silmas pidada – inimestele on oluline, kui neid kuulatakse ja kiidetakse. Neid kahte ei saa kunagi teha liiga palju ning need annavad juba suurema osa edust, et ettevõttes oleksid inimesed hästi hoitud.