Süvatehnoloogia ettevõtte telgitagustest GScani näitel

2023. aasta esimene Innovatsiooniliidrite klubi sündmus tõi klubilised kokku Tartumaale süvatehnoloogia ettevõtte GScan tootmis- ja arenduskeskusesse, kus saime kuulda ja näha vaid loetud aastatega tänasesse punkti jõudnud unikaalse ettevõtte arengu ja käekäigu kohta. Lisaks jagas üritusel ekspertteadmisi kasutajakogemuse maailma kohta Kaspar Raats, kes on esimene autode kasutajakogemuse erialal doktorikraadi omandav eestlane ja kasutajate uurija ettevõttes Volvo Cars.

Ürituse pildigalerii leiad SIIT.

Eesti tippfüüsikuid ja insenere ühendav GScan arendab looduslikul atmosfääri kiirgusel põhinevat skannerit, mille abil on näiteks piiripunktides võimalik tuvastada pagasis olevaid keelatud ja ohtlikke esemeid ja aineid. Uus tehnoloogia on senistest lahendustest täpsem, parem ja kokkuvõtteks ka kiirem. Tänaseks on ettevõte saanud mitmeid grante kokku 5,5 miljoni euro ulatuses ning lisaks kaasanud erainvesteeringutena vähemalt 2 miljonit eurot. Tootmine on just hiljuti käivitunud ja ettevõttel on suured rahvusvahelised plaanid. Kõik ei ole aga algusest peale nii lihtsalt läinud. 

Kuidas GScan alguse sai?

Marek Helm

GScani kohale jõudnud süvatehnoloogiahuvilisi tervitas tootmis- ja arenduskeskuses pika rahvusvahelise tolli- ja ekspordikogemusega GScani tegevjuht Marek Helm. Seejärel sai sõna GScani teadus- ja arendustegevuse juht Madis Kiisk, kes rääkis lahti ettevõtte saamisloo – alustades sellest, kuidas 2016. aastal GoSwiftis idee tekkis; kuidas 2017. aasta lõpuks mõõtmistehnoloogia välja töötati; mõned kuud hiljem juba patente taotleti jne.

Madis Kiisk

Kui 2020. aastal GoSwifti poolne rahaline tugi ära kukkus, jäi GScan osanikega üksi. Keskenduti toetusrahadele ja sobivaimaks meetmeks leiti olevat julgeolekumeede. Raha hankimisele kulus terve aasta ja seni töötas GScan osanikelt laenatud rahaga. Võib vaid aimata, kui palju raha süvatehnoloogiaga tegelevas ettevõttes kulub, mistõttu saabus Madise sõnul 2021. aastal kätte see hetk, kui varud said otsa ja näpud olid põhjas. Aasta teises pooles saadi aga EL-ist grant ja see pööras kõik tõusuteele. Võimaldas lausa labori tasemelt tööstusliku prototüübi faasi edasi liikuda. Tänu grantile sai alguse korralik lumepalliefekt. Ettevõte kasvas töötajate arvult peaaegu kuuekordseks, aasta lõpuks oli tööl umbes 30 inimest. Samuti muututi atraktiivseks ka erainvestoritele.

Madis toonitab, kui olulised on sellel teekonnal olnud insenerid. “Ilma insenerideta ei oleks me mitte keegi,” tunnistab ta. Samuti kiidab ta tarkvaraarendajaid ja füüsikuid. “Meie õnn on see, et teema on tõesti atraktiivne. Meil on õnnestunud väga häid inimesi tööle saada. Kohati tundub, et see teema teeb müügitöö ise ära,“ räägib Madis. Natuke lahkab ta ka koostöö teemat, mida kokkuvõtteks ilmestavad märksõnad “keeruline” ja “kompleksne”. 

Kuidas GScani tehnoloogia toimib?

Marek Helm

Enne tootmiskeskuse tuuri, seletas Marek Helm põhjalikult lahti müonskannerite toimimisloogikad. Väga lihtsalt seletatult on tegu atmosfääri kiiri kasutavate skanneritega, mis võimaldavad tuvastada ainete tiheduse ja aatomteabe põhjal iseseisvalt näiteks lõhkeaineid, relvi, tuumamaterjale ja muud. Neid süsteeme saab rakendada kõikjal, kus skaneeritud objektide keemilist koostist võiks vaja minna – turva- ja piirikontrollid, tööstus ja meditsiin. “Kui röntgen proovib aru saada, kas saadetises on mingi vedru, mis võib olla osa lõhkeseadeldisest, siis meie saame aru, kas seal on lõhkeseadeldis,” näitlikustab Helm GScani ainulaadsust. 

Helm usub, et ka tehnoloogia peab olema väärikas, ja et kõik inimesi puudutavad protseduurid võiksid ja peaksid olema väärikad. “Protseduurid minu suhtes võiksid olla sellised, et ma ei taju neid,” räägib Helm ja seletab, et näiteks samal ajal, kui inimene esitab riiki sisenedes oma passi, saab skanneri abil hinnata/välistada, et temaga pole kaasas lõhkeaineid ega muud ohtlikku. 

Viimase aja enimküsitud küsimus on Helmi sõnul: “Aga kas ta seda asja ka teeb?” Ta naljatleb, et nagu Leiutajateküla Lotte leiutusvõistlusel oleks, kus peab siis kohapeal mõtlema, et kas leiutis juba teeb neid erinevaid asju või kas ta peaks neid tulevikus tegema. “Oleme hetkel selles staadiumis, kus teaduse ja arenduse osa muutub äriks,” tõdeb ta.

Kuidas disainida sotsiaalselt jätkusuutlikke lahendusi?

Sündmusel astus üles ka Kaspar Raats, kes on esimene autode kasutajakogemuse erialal doktorikraadi omandav eestlane ja kasutajate uurija Volvo Carsis. Enam kui 9-aastase kogemusega Volvo Carsis on Kaspar olnud nii kasutajakogemuse ekspert, infotainment-süsteemi arendaja ning viimastel aastatel on Kaspar keskendunud uurimisprojektidele, et uurida inimeste ja ühiskonna usaldust intelligentse tehnoloogiate ja nende poolt võimaldatud teenuste osas tuleviku autode vaates.

Kaspar Raats

Autotööstus on muutumas. Meil on üha enam autonoomseid sõidukeid, oleme üleminekul autolt kui tootelt autosõidule kui teenusele, keskendume elektrifitseerimisele jne. Raats selgitab, et nii mõnigi asi, mis meile võib nende protsesside juures triviaalsena tunduda, on autotööstuse jaoks väga suur muutus.

Vastutustundliku innovatsiooni printsiibid:

1. refleksiivsus – lahenduse väljatöötamisel tuleks mõtiskleda oma hoiakute, eelduste ja vastutuse üle;
2. prognoosimine – vaadates enda sisse, saame küsida suuremaid ja provokatiivsemaid küsimusi lahenduse võimaliku mõju kohta ühiskonnale ehk kui me teeme pidevalt teste ja järjepanu taasloome iseseisva auto narratiivi, siis seeläbi me loomegi selle jaoks tulevikus nõudluse;
3. kaasamine – innovatsiooni arendusse tuleb kaasata heterogeensed huvirühmad ja avalikkus;
4. reageerimisvõime – peame olema suutelised reageerima muutuvatele ühiskondlikele väärtustele ja vajadustele.

Kaspar räägib lähemalt AHA II projektist (AHA jätkuprojekt), mis käsitleb peamisi linnaplaneerimise väljakutseid seoses tuleviku mobiilsusteenuste (MaaS) uurimise ning kavandamisega linna piirkondades ja seda just teekonna esimesel ja viimasel kilomeetril. Tema sõnul on äärmiselt oluline inimesi endid kaasata, sest planeerijad ei peaks tema hinnangul pakkuma/arvama, mida inimesed tahavad, vaid seda peaks neilt otse küsima, neid peaks otsustesse kaasama. Peamisteks projekti komponentideks nimetabki ta seega kaasamise, koosloome (co-creation) ja spekuleerimise, mida arhitektuuris palju kasutatakse. 

Ümberraamistamise ehk re-framing teema kontekstis toob teadlane mängleva lihtsusega välja lahendus, kuidas saada “ma ei suuda oma autost loobuda” mentaliteediga inimesi seda mentaliteeti muutma. Kaspari sõnul võib “elu on ju nii kiire, ma ei taha lisakoormust, et punktist a punkti b liikuda…” mentaliteedi taga peituda näiteks see, et lõppkokkuvõttes tahavad inimesed lihtsalt paremat bussiliiklust. 

Oma ettekande lõpetab Kaspar tsitaadiga: “If we want innovation to contribute positively to our world, we will need to slow it down; make it follow the slower tempos of ecological and social processes.” Viimaste küsimuste seas tõdeb publiku seas istuv LightCode Photonicsi juht Heli Valtna, et “90% tööst peab olema õigete küsimuste küsimine.”

Järgmine Innovatsiooniliidrite klubiüritus “Innovation Strategies and Competitive Advantage talks by Global Innovation Expert” toimub juba veebruari lõpus, selle kohta leiad rohkem infot Ürituste alt.